Remiksimist, kirjaoskust ja loovust käsitleva teaduskirjanduse analüütiline ülevaade

Abstract

AnnotatsioonLoovust on hakatud pidama riikide majanduskasvu võtmeteguriks, mis tagab ühis-konnas toimetuleku ja mille abil tagatakse isiklik või ühiskondlik heaolu. Seda silmas pidades on mõistlik süveneda loovuse käsitusse ja praktilisse olemusse ning uurida nende seostamise võimalusi hariduse kontekstis. Olukord koolides on mahukate uurimistulemuste põhjal koolivälise tegelikkusega teravas vastuolus, sest vähe võetakse arvesse inimeste loomingulisust ja suurt kujutlusvõimet tähenduste loomisel, mille üks väljendusvorme on remiksimine. Artikli eesmärk on anda ülevaade olemasolevatest ingliskeelsetest uurimustest, milles käsitletakse digitaalset remiksimist ja kirjaoskust, ning selgitada välja mustrid, mis näitavad, kuidas tavalised inimesed on ennast loominguliselt väljendanud. Analüütilise ülevaate koostamisel uuriti viimase kahe kümnendi jooksul inglise keeles ilmunud empiirilisi publikatsioone ning koostati ülevaade avaldatud teadusartiklitest koolivälise remiksimise ja kirjaoskuse kohta. Uurimise käigus selgitati välja need loominguliste püüdluste ja tähenduste loomise viisid, millest koolipedagoogika saaks midagi kasulikku õppida. Ühtlasi vaadeldi, kuidas digitaalset remiksimist ja kirjaoskust on uuritud. Kõigis 36 analüüsitud uurimuses rõhutati, et lähenemine loovusele kui sügavalt sotsiaalsele nähtusele aitab vastu seista kasulikkust taga ajavatele lähenemisviisidele. Uurimustes vaatluse all olnud remiksitud tööd näitavad teadlikku loovuse arendamise püüdlust, mis võib aidata inimestel loominguliselt hakkama saada või reageerida kiiretele muutustele ning ühiskondlikele, riiklikele ja keskkondlikele probleemidele praegu ja tulevikus, luues ja säilitades samal ajal suhteid suurte vahemaade ja erinevuste kiuste.Võtmesõnad: loovus, kirjaoskus, digitaalne remiksimine, pedagoogiline praktika, fännid, uued kirjaoskuste liigid

Gender differences in the reading literacy of Estonian basic school students

“…Sotsiokognitiivsele käsitusele alusepanija Brian V. Street rõhutas juba 1980. aastatel, et kirjaoskus ei tähenda vaid lugemist ja kirjutamist või nendega seotud oskuste omandamist, ning tõi välja tekstide ja sotsiaalsete suhete vastas tikuse seotuse (Street, 1984). Mitmed autorid (nt Gee, 2012;Johnson & Kress, 2003;Kern, 2000;Knobel, 2017;Pahl & Rowsell, 2005) ongi määratlenud kirjaoskust kui sotsiaalset ja kultuurilist kogemust ning ühis konna toimimis tava. Niisiis on kirjaoskus oskus, mida inimene kasutab iga päev kodus, koolis ja tööl (Pahl & Rowsell, 2005).…”

Kirjaoskuse arendamine eesti keele ja kirjanduse õpetajate vaatevinklist: sillad ja kuristikud teooria ja praktika vahel

“…Selline tasakaal on loomulik (Burnett & Merchant, 2015;Rowsell, 2014;Toomey & Kitson, 2017) ja nii peab ka jääma, kuid teisalt vajab uue kirjaoskuse arendamine uut mõtteviisi ja laiemat teadvustamist (Lankshear & Knobel, 2018;Leu et al, 2004) ning sellega tuleb igapäevases koolitöös arvestada. Näiteks toonitab Knobel (2017) digitaalsete remikside tugevat seost loovusega, sest kui õpilane on loonud kas või amatöörlikult ise uue tähenduse, on ta seda teinud mingil eesmärgil. Oluline pole siinkohal korrektsus või kasulikkus, pigem inimese loomingu väärtustamine (ibid.).…”

“…Educationalists suggest blending the new skills into our everyday actions (Lankshear & Knobel, 2018). There is no need to demonise new literaciesevery text is part of meaning-making and is therefore strongly connected with creativity (Knobel, 2017).…”