The purpose of this article is to examine the reception in Sweden of Jaan Kaplinski, one of the most internationally known Estonian writers and to trace the relations that emerge from the perspective of world literature. Is the most significant aspect of the translation and reception of Kaplinski’s work circulation through centres of world literature, similarly to the conception of Pascale Casanova? Or, rather, has the literary communication between Estonian and Swedish literature taken the shape of a dialogue between two national cultures? Are there alternatives or combinations of these approaches? Using the example of Jaan Kaplinski’s Swedish reception, I investigate what characterises the meeting between the fields of two (semi) peripheral national literatures, and what world literary contexts are expressed in the reception. I also identify and trace which interpretations of Kaplinski are distinctive in the Swedish literary field.
Jaan Kaplinski loomingu rootsi retseptsioon ja maailmakirjanduse välja avaldumine
Jaan Kaplinski loomingu rootsi retseptsioon ja maailmakirjanduse välja avaldumine
Jaan Kaplinski (1941–2021) on rahvusvahelisemalt tuntuimaid eesti luuletajaid, kelle autorikogusid on ilmunud 20 keeles ning kui juurde arvata antoloogiates ilmunu ning proosa, on keeli üle 30. Rootsi keeles on tal ilmunud 11 teost, nii luulet kui proosat. Selles artiklis on lähema vaatluse all neist viis – eelkõige kõik luulekogud (1982; 1987; 1988; 2007) ning lisaks mõttepäevik „Titanic och isen“ (1997; eesti keeles „Jää ja Titanic“, 1995).
Artiklis analüüsin Jaan Kaplinski loomingu rootsikeelsete tõlgete ilmumist ja nende vastuvõttu arvustustes, et selgitada, kuidas on toimunud eesti kirjanduse ja rootsi kirjandusvälja vaheline suhtlus: kuivõrd mõjutatud on Kaplinski rootsikeelne retseptsioon maailmakirjanduse keskuste kaudu käivast kirjandusringlusest – sarnaselt Pascale Casanova kontseptsiooniga (2007) – või kuivõrd on tegemist peamiselt kahe rahvuskultuuri vahelise dialoogiga. On ka võimalus, et suhtluses olid olulised hoopis mõned muud, näiteks poliitilised tegurid.
Selgus, et Jaan Kaplinski näite puhul on aktuaalsed mõlemad dünaamika võimalused ning need on omavahel ka põimunud. Näite põhjal paistab ka, et eesti ja rootsi kultuuri vahel on kirjanduslik kontakt olnud sujuvam siis, kui kirjaniku loomingut saab pidada semiperifeerse kultuuri osaks. Veel enam, selle juhtumi analüüs võimaldab tähelepanu juhtida võimalusele, et väiksemad kultuurid saavad maailmakirjanduse ringlust (ja selle kaudu kaanonit) mõjutada ka omavahelise tõlketegevuse kaudu.
Kõige omanäolisemalt kahe rahvuskultuuri vahel sündinud, kuid sellegipoolest globaalsema ambitsiooniga on Kaplinski retseptsioon esimese valikkogu puhul (1982), mis oma ilmumisega ennetab keskuste kaudu käivat maailmakirjanduse liikumist. Arvustuste hulk oli siis veel küll tagasihoidlikum (6). Kaplinski teise, Kaljo Põlluga koostöös sündinud tõlkeraamatuga „Barn av vind och vatten“ („Tuule ja vee lapsed”, 1987) jätkub eripärasem eestlaste ja rootslaste vaheline kirjandussuhtlus. Siiski võib aimata, et vastuvõttu toetab nüüdsest ka Kaplinski rahvusvahelise tuntuse tõus, arvustuste hulk on veidi kasvanud (11). Kaplinski kolmanda luulekogu ilmumine Rootsis (1988) jäljendab väliselt, eelkõige pealkirja „Samma hav i oss alla“ („Seesama meri meis kõigis“) kaudu kõige enam autori rahvusvahelise tuntuse narratiivi, kuigi sisult see kogu samanimelise ingliskeelse väljaandega ei kattu. Keskuste kaudu käiva maailmakirjanduse ringluse mõju on igatahes tugevamalt taustal, nagu on näha ka Rootsis ilmunud arvustuste hulga suurenemisest (15) ja nende prominentsematest ilmumiskohtadest. Lisaks on Kaplinski esinenud raadios ja televisioonis ning olnud külaline Malmö luulefestivalil. 1997. aastal ilmunud „Titanic och isen“ on teos, mille kohta on ilmunud kõige rohkem arvustusi (21). Selleks ajaks oli tõusnud ka Kaplinski rahvusvaheline tuntus ning mainimised Nobeli kirjanduspreemia kontekstis. Teose lokaalsemat tasandit rõhutab asjaolu, et see ilmus mõni aasta pärast Eesti–Rootsi suunal sõitnud parvlaeva Estonia hukku. Lõpuks, 2007. aastal ilmunud valikkogu „Någonstans vid världens kant“ („Kuskil maailma äärel“) on justkui Kaplinski uustutvustus järgmisele põlvkonnale pärast 18 aastat. 2000. aastate teise poole vastuvõtu puhul paistab silma, et kirjanduse vahendamine trükimeedia kaudu on kahanenud. Vastukaja on mahuliselt vähem (6) ning see on osalt organiseeritud Göteborgi raamatumessi kontekstis, mis tõi esile sotsiaalsemat, Eesti riigi või rahvuse keskset lähenemist kirjandusele.
Uurisin ka, missugused maailmakirjanduslikud kontekstid Kaplinski loomingu vastuvõtus veel avalduvad ning missugused tõlgendused on eripärased just rootsi kirjandusväljal.
Esimese valikkogu „Våra skuggor är mycket långa“ („Meie varjud on väga pikad“, 1982) puhul pandi kriitikute poolt kõige enam tähele Kaplinski jõulisemaid ökoloogilise sõnumiga luuletusi tema varasemast perioodist ning kõige isikupärasemaks hinnati luuletaja loitsulikke-palvelikke luuletusi tsüklist „Seesama meri meis kõigis“. Kuna Kaplinski luulekogu avaldanud kirjastuses Fripress ilmusid samal ajal ka kolme teise Ida-Euroopa luuletaja raamatud ja neid ka arvustati üheskoos, on ka Kaplinski päritolumaad tajutud osana suuremast regioonist.
Kaplinski ja Põllu teose „Tuule ja vee lapsed“ (1987) puhul tajuti selle tõukumist piirkondlikest rahvusküsimustest (sh venestamisest) ja juurte otsimisest, kuid märgati ka Kaplinski proosaluule kvaliteeti ning teose kõrget esteetilist taset ja aktuaalsust avaramaski maailmakirjanduse kontekstis, sest teos kujutab kaasaegsete väljendusvahenditega ürgset loodusrahvaste maailmataju. Esimest korda aktualiseerus ka arutelu eesti kultuuri põhjamaisuse üle.
Kolmanda valikkogu „Seesama meri meis kõigis“ (1988) arvustustest jäid kõlama üksikisiku üldistusjõud, isikupärane voolav luulekeel ning detaili jõud. Raamatu kontekstidest võib välja tuua budistlikuma maailmatunnetuse ning luuletaja Bo Carpelani eessõna tugevdab sidemeid põhjamaisema kirjandusväljaga. Lisaks nägid kriitikud Kaplinski sidemeid mõnede rootsi tippluuletajate vaimsusega (Tomas Tranströmer, Gunnar Ekelöf), eriti selle pinnalt, kuidas üksikisiku kogemus saab universaalseks. Olgugi et poliitilise reaalsuse kujutamist on teoses väga vähe, lõid kriitikud need seosed end huvitavate teemadega Kaplinski isiku või tema varasema luule kaudu. Ka Ida-Euroopa kultuuriväli oli umbes kolmandikus arvustustest endiselt taustal.
Selleks ajaks, kui ilmus mõttepäevik „Titanic och isen“ (1997), olid rootsi kriitikud juba teadlikumad Kaplinski autoriprofiilist. Osati märgata tema omapärasid, tasast ja selget kirjutamislaadi, kauneid vaikust püüdvaid looduskirjeldusi, mikro- ja makrotasandi sidumist. Viimase, 2007. aastal ilmunud valikkogu arvustustes olid luuletaja tutvustused julgemalt maailmakirjanduse väljal, kuid poeetika lähemal vaatlusel toetuti võrdlustele pigem rootsi autoritega, kuid siis just nendega, kellel on samuti suurem rahvusvaheline tuntus.
Kaplinski teoste arvustuste sisuanalüüsist selgub, et maailmakirjanduse väli avaldub vastuvõtuprotsessis igal juhul – üldiselt pooltel juhtudel globaalsemas mõõtmes ja pooltel juhtudel rahvuskultuuride vaheliselt. Tuli ka välja, et teoste puhul, mida ei ole ilmunud suurtes kirjanduskeeltes, ei pruugi retseptsioon jääda tingimata ainult kahe rahvuskultuuri vaheliseks – kirjanduskriitikas aktualiseerub pooltel juhtudel ka regionaalselt avaram või globaalsem väli. Samuti tuli Eesti ja Rootsi näite puhul välja, kuidas kahe rahvuskultuuri vaheline kirjandussuhtlus kipub olema ka poliitiline, seega mitte ainult autonoomsel kirjandusväljal. Edasiseks aruteluks võib välja pakkuda hüpoteesi, et ehk ongi tõlkekirjanduse ringlemisele kõige kasulikum, kui kaasatud on mõlemad, nii kahe rahvuse vaheline dialoog kui ka avaram maailmakirjanduslik kontekst.
