Manner and adverb: Fuzzy categorial boundaries in collocations

Abstract

Abstract. It is a well-known fact that natural languages do not correspond to the linguistic categories without trouble. Regarding the category of word classes, one of the most challenging groups in Estonian is the adverb, characterized by continuing supplementation by case forms of nouns. This article explores the notion of nominal adverb from the perspective of another prototype-based category, manner. The analysis of manner expressions follows Virtanen's (2008) 'manner plus' idea, assuming semantic blends of manner and some other category. This study is induced by work with the Estonian collocations dictionary and the data the compilation is based on. The analysis explicates the collocational behaviour and the types of semantic blends of the selected nominal adverbs in the inner local cases illative, inessive and elative, focusing on adverb-verb combinations.*

Käändevormist sõnaks: mida näitab sagedus?

“…Valikut põhjendab tõsiasi, et nimisõnal on hägusate piiridega sõnaliikide seas keskne positsioon (Vainik jt 2020) ning käändsõna vormistik toimib eesti keeles grammatiseerumis-ja leksikaliseerumisprotsesside allikana. Uute adverbide ja adpositsioonide tekkimisega noomenite vormidest kaasneb ka rakenduslikust vaatenurgast üks suurimaid sõnaliigitusprobleeme eesti keeles (Kaalep jt 2000, Karelson 2005, Muischnek, Vider 2005, Habicht jt 2011, Paulsen 2018, 2019.…”

“…Teoreetiline tagapõhi, mis leksikograafide praktilise probleemi lahendamisel arvesse tuleb, on küsimus sõnavormide emantsipeerumisest, st muutumisest teatud lekseemi muutevormist iseseisvaks leksikoniüksuseks. Lekseemiks pürgiva vormi iseseisvust iseloomustab süntaktilise kasutuse ning tähenduse nihe võrreldes lähtevormiga (Paulsen 2018, 2019, Paulsen jt 2020. Kui muutus on suunaga sisusõnast suhtesõnaks, kirjeldatakse muutust grammatiseerumisteooria raames tähenduse pleekimise või abstraheerumisena (vt nt Lehmann 1985, Heine jt 1991, Habicht, Penjam 2006.…”

“…Kui muutus on suunaga sisusõnast suhtesõnaks, kirjeldatakse muutust grammatiseerumisteooria raames tähenduse pleekimise või abstraheerumisena (vt nt Lehmann 1985, Heine jt 1991, Habicht, Penjam 2006. Eesti keele puhul on kirjeldatud käändevormi abstraheerumist kui olemuslikku määr-ja kaassõnade tekkemehhanismi, mida saab vaadelda keeles jätkuvalt toimuva dünaamilise protsessina (nt EKG II: 38, Grünthal 2003: 26, Veismann, Erelt 2017leksikograafia vaatenurgast Habicht jt 2011, Paulsen 2018, 2019.…”