Don, Peggy, and Other Fictional Friends? Engaging with Characters in Television Series

Blanchet, R.; Vaage, Margrethe Bruun

doi:10.3167/proj.2012.060203

Cited by 24 publications

(9 citation statements)

References 0 publications

Supporting

Mentioning

Contrasting

Unclassified

Order By: Relevance

“…Seega pakub ka käsitlus parasotsiaalsest interaktsioonist omajagu veenvat panust, aitamaks mõtestada televaatajate-vestlejate ekspressiiv-narratiivset püüdu mõista n-ö ekraaniinimesi otsekui kombatavate "teistena". Inimestena, kes võivad küll olla kogejaga "sarnased", kuid siiski määratletud kindlapiiriliselt suveräänsete, omas-maailmasiseseisvalt-eksisteerivatena (vrd Alderson-Day & Bernini & Fernyhough 2017;Plantinga 2011;Goldie 2004;Vaage 2014;Blanchet & Vaage 2012).…”

Section: Kuidas Selgitada Positiivset Tegelaskujuontoloogiat Paradoksunclassified

Paradoksaalsed igapäevakujut(l)used? Narratiivsed persoonid, pärisustamine ja "Halvale teele"

Sorokin

2019

View full text Add to dashboard Cite

Artikkel tutvustab ja arendab edasi minu doktoriväitekirja teoreetilisi ja analüütilisi võtmepositsioone. Väitekirjas keskendusin narratiivse tegelaskujuga suhestumise uurimisele teleseriaali "Halvale teele" netiretseptsioonis väljenduva digitaalse jutuvestmise mikroanalüüsi põhjal. Artikkel on jagatud kolme omavahel üsna tihedalt seotud ossa. Esimeses räägin mõne sõnaga üleüldiselt ameerika teleseriaalist "Halvale teele" (Breaking Bad). Teises toon välja pakutava teoreetilise raamistu võtmemõisted ja pakun lühidat neist tõukuvat empiirilise allikmaterjali analüüsi, mis on ühtlasi mõeldud analüütiliselt illustreerima kolmanda alaosa teoreetilise kontseptualiseerimise vettpidavust. Seega on artikli kolmas alaosa eelnevaga otseselt seotud, kuna skitseerin analüüsist juhinduvalt teoreetilised järelmid, pearõhuga eelnevalt välja töötatud mõistestikul. Eeskätt keskendun neist kolmele: narratiivne persoon, pärisustamine (realitization), ja kaastoimeliselt arenduv loominguline rahvakeel (co-elaborative creative vernacular). Narratiivse persooni kontseptsioon on mõeldud vastukaaluks mehhanistlikule, seespidisele teadvussõltvuslikule (internalist, mind-dependant) nägemusele fiktsionaalse karakteri kogemisest. Minu käsitluses on narratiivne persoon suveräänne-oma eluilma asustav-toimija (agency), kellest-otsekui teisest pärisinimesest-vaatajad järk-järgult üha enam kütkestatud on (absorbed by), selmet nad temasse "neelduks" (absorbed "in") või end temaga samastaks (identify with). Eelnimetatud baaseelduste valguses muutub aga küsitavaks seespidiste kogemuslikkusmudelite-kas siis laiemalt narratiivi või kitsamalt karakteritega suhestumise-universaalne teaduslik rakendatavus. Siinkohal tulebki täpsustava mõistetasandina mängu pärisustamise kontseptsioon. Sellega tõstan esile pärisusloome (realmaking) diskursiivset praktikat, mis ilmneb karakteritega suhestumise väljendusvormelite pinnalt eeskätt just (digi)kogukondliku-ühistoimeliselt kaasarendatava (co-elaborative) ja selliselt kaasarenduva-arutelu tingimustes. Antud arutelu väljendub (digi)materiaalsete kommentaaritekstide ja foorumipostituste kui narrtseptide (narrcept; narratiiv+pertsept; ingl narr[ative] + [per]cept[ion]), s.o narratiivselt seadistatud tajuväljundite näol. Eelöeldust tulenevalt kasvabki pärisusloome mõiste välja kolmandast instrumentaalsest kontseptsioonist-nimelt ühistoimeliselt kaasarenduvast loomingulisest rahvakeelest. Antud käsitusega piiritlen kogukondlikult edastatavat ja edendatavat teise-suunalist (other-directed) jagatud tähendusloomet, mis kaasarendub Paradoksaalsed igapäevakujut(l)used? Narratiivsed persoonid, pärisustamine ja "Halvale teele" 1 Siim Sorokin Tartu Ülikooli kultuuriuuringute teadur

show abstract

Section: Kuidas Selgitada Positiivset Tegelaskujuontoloogiat Paradoksunclassified

Paradoksaalsed igapäevakujut(l)used? Narratiivsed persoonid, pärisustamine ja "Halvale teele"

Sorokin

2019

View full text Add to dashboard Cite

show abstract

“…Thus, in these narrations the character and viewer can share life experiences that prove traumatic for the character and can therefore be invoked in the future because both share these memories. Robert Blanchet and Margrethe Bruun Vaage call these memories “the shared history account” (28). Several authors consider the shared history account as an essential factor in any long relationship between two people (Blanchet and Vaage 28).…”

Section: The Truman Show: Meta‐viewer and Meta‐authormentioning

confidence: 99%

Using Cinema to Understand Character Engagement in a Television Series: The Truman Show as Case Study

Canet¹

2017

The J of Popular Culture

View full text Add to dashboard Cite

“…The same holds for the spectator: If I, as the spectator, were to "look" at the fictional state of affairs of Tony being shot only from the egocentric perspective of my own concerns, I would at best feel a slight dose of self-directed worry that I could lose my fictional friend Tony (Blanchet and Vaage 2012). However, it is most likely that I will be looking at this state of affairs from the perspective of Tony's concerns, or preferences, and thinking about what this means to him.…”

Section: Introductionmentioning

confidence: 98%

Empathy as the Opposite of Egocentrism: Why the Simulation Theory and the Direct Perception Theory of Empathy Fail

Blanchet

2019

Topoi

Self Cite

View full text Add to dashboard Cite

show abstract

Don, Peggy, and Other Fictional Friends? Engaging with Characters in Television Series

Cited by 24 publications

References 0 publications

Paradoksaalsed igapäevakujut(l)used? Narratiivsed persoonid, pärisustamine ja "Halvale teele"

Paradoksaalsed igapäevakujut(l)used? Narratiivsed persoonid, pärisustamine ja "Halvale teele"

Using Cinema to Understand Character Engagement in a Television Series: The Truman Show as Case Study

Empathy as the Opposite of Egocentrism: Why the Simulation Theory and the Direct Perception Theory of Empathy Fail

Contact Info

Product

Resources

About