XIX sajandi eesti kirjakeel – vahekeelest sulandkeeleks

Abstract

Annotatsioon. XIX sajandi eesti kirjakeel pakub huvi tollaste sotsiokultuuriliste olude taustal, sest ühiskondlik murrang peegeldub ka suhtumises kirjakeelde ja kirjakeele kasutuse dünaamikas. Kui alates XVI sajandist kuni XIX sajandi alguseni olid eesti kirjakeelt kasutanud ja arendanud peamiselt sakslased, siis XIX sajandi keskpaigas võtsid kirjakeele, toonase võõrmõjuliste morfosüntaktiliste joontega kollektiivse vahekeele arendamise üle haritud eestlased. Artiklis tutvustatakse katseuuringut, kus vaadeldakse XIX sajandi eri kümnendite autorite

Keelemuutus vs. sotsiolingvistiline muutus: Eesti keele sotsioperioodid re-revisited

“…Mööndes kindlaks kujunenud perio diseeringu puudumist, tähistab Kask kirjakeele arengu algus ja lõpppunkti järg miselt: "sakslaste poolt kirjutatud abitu ja võõrapärane kirikukirjanduse keel" ja "laiu hulki rahuldav tänapäeva kultuuriline kirjakeel" (Kask 1970a: 5). Tollaseid baltisaksa vaimulikke võib pidada misjonärideks ja/või harrastusfiloloogideks, kelle keeletöö oli misjonilingvistika, põhieesmärgiga pöörata paganad kristlasteks, PRAAKLI, KOREINIK kõne kirjaks, võõrapärane arusaadavaks (Errington 2001: 21;Metslang, Habicht 2019;Ross 2019).…”