Self-translating authors in German-language contemporary literature / Ennast tõlkivad autorid saksakeelses nüüdiskirjanduses

Abstract

The paper aims to analyse how self-translation fits into the discourse of translingual writing in German-language literature produced since the second half of the 20th century. The paper shows that the phenomenon can be conceived in different ways, along a continuum ranging from more ‘literal’ understandings to metaphorical extensions of the term. The complexity of self-translation will be examined through the example of the following authors: Carmine Abate, Franco Biondi, Zwetelina Damjanova, Sabine Eschgfäller, Gerhard Kofler, Pavel Kohout, Yüksel Pazarkaya, Barbara Pumhösel, Milan Ráček, Yoko Tawada and Vladimir Vertlib.
 Ennast tõlkivad autorid saksakeelses nüüdiskirjanduses
 
 Käesolevas artiklis vaatlen enesetõlget saksakeelses nüüdiskirjanduses kui üht konkreetset aspekti kirjanduslikus keeleülesuses, mida on defineeritud kui „kirjanike fenomeni, kes loovad tekste rohkem kui ühes keeles või muus keeles kui nende esimene keel“ (Kellmann 2019, 337).
 
 sajandi viimastel kümnenditel on germanistikas üha enam keskendutud saksakeelsetele autorite loomingule, kelle esimene keel ei ole saksa keel. Saksa keelt kõnelevates riikides on asutatud kirjandusauhindu nimelt selliseid autoreid silmas pidades; neist tähelepanuväärseimad on Adelbert-von-Chamisso-Preis (anti välja aastatel 1985–2017) Saksamaal ja auhind „Schreiben zwischen den kulturen“ (asutatud 1997) Austrias, mis näitab, et keeleülene kirjandus on pakkunud suurt huvi nii teadlastele kui ka saksakeelse kirjanduse lugejatele ning kirjandusturule. Nende auhindade võitjate ja teiste saksakeelset nüüdiskirjandust loovate keeleüleste kirjanike loomingut uurides selgub, et enesetõlkimine on korduv aspekt, mida esineb eri kujudel ja taustadel, millest kõige ilmsem on see, kui autorid tõlgivad oma tekste teise keelde.
 
 Mis puutub enesetõlkesse, siis 21. sajandil on seda nähtust üha enam analüüsitud, mis on tulemuseks andnud rea publikatsioone, mida süstemaatiliselt loetleb Eva Gentesi toimetatud teos „Bibliography of Self-Translation“ („Enesetõlke bibliograafia“). Olemasolev teadustöö enesetõlkimise vallas koosneb arvukatest üksikuurimustest, millest enamik tegelevad kuulsaimate nüüdisaegsete enesetõlkijatega, eriti Vladimir Nabokovi ja Samuel Beckettiga (vt ülevaadet Gentes 2016). Postkoloniaalsete uuringute kontekstis on üha enam uurimusi pühendatud Aafrika ja Lõuna-Ameerika autoritele (Weigel 2019), teoreetilises diskursuses on rõhutatud hübriidsust (hübriidkultuurid, hübriidkeeled ja hübriididentiteedid), eriti kirjanduse, migratsiooni ja mitmekeelsuse vahelises seoses (Falceri, Gentes ja Manterola 2017). Selle tulemusena on üha enam rõhutama hakatud „enesetõlke“ „ennast“ – see tähendab seda, kuidas enesetõlkija tekstis avaldub.
 Neid lähtekohti arvesse võttes analüüsitakse artiklis, kuidas enesetõlge sobitub 20. sajandi teisel poolel saksakeelse kirjanduse väljal loodud keeleülese kirjutamise diskursusesse.
 Esimeses osas antakse ülevaade peamistest välja pakutud enesetõlke definitsioonidest, näidates, millised on selle nähtuse võimalikud eesmärgid keeleüleses kirjanduses. Enesetõlke definitsioon ei ole sugugi selge, mis esmalt tuleneb tõigast, et seda ei saa üheselt ja selgepiiriliselt liigitada ei tõlkeuuringute ega kirjandusteaduse valdkonda kuuluvaks. Käesolevas artiklis rakendatav perspektiiv sarnaneb rohkem teise lähenemisega, sest võimaldab avardada enesetõlke tähendust, hõlmamaks selle avaramat mõistmist. Analüüsitakse teisigi tõlgendusi ja kontseptsioone, alates Oleksandr Finkeli 1929. aastal välja pakutud definitsioonist (ta kasutas tegelikult terminit auto-tõlge). Näidatakse, et enesetõlkenähtust võib mõista eri moel, kontiinumil, mis ulatub „sõnasõnalisematest“ arusaamadest (nimelt siis, kui on olemas lähtetekst ning autor tõlgib selle teise keelde, olgu see siis tema esimene, teine, kolmas vm keel) termini metafoorsete laiendusteni (milles ainuüksi teises, kolmandas jne keeles kirjutamist peetakse juba enesetõlke esinemiskujuks).
 Teises osas uuritakse enesetõlke komplekssust saksakeelses nüüdiskirjanduses, kasutades näidetena järgmisi keeleüleseid autoreid: Carmine Abate, Franco Biondi, Zwetelina Damjanova, Sabine Eschgfäller, Gerhard Kofler, Pavel Kohout, Yüksel Pazarkaya, Barbara Pumhösel, Milan Ráček, Yoko Tawada ja Vladimir Vertlib. Nad kuuluvad eri põlvkondadesse, neil on erisugused kultuurilised ja kunstilised taustad, nad on tõlkinud oma teoseid eri eesmärkidel (kas poeetilistel, toimetuslikel, kommertslikel, ideoloogilistel vm põhjustel) ning eri keeltest või eri keeltesse (ühisnimetajaks saksa keel) ning seega on nad representatiivsed laiaulatuslike enesetõlkevormide osas, mida enesetõlkimine võib mitmekeelsete autorite hulgas saksakeelses kontekstis võtta. Vaadatakse, mil määral nad sobituvad ühe või teise definitsiooniga ning kuidas nad end enesetõlkijatena positsioneerivad. Näidatakse, kelle kohta kehtivad „sõnasõnalisemad“ definitsioonid, kes kehastavad selle nähtuse avaramat tõlgendamist, ja vaadeldakse mõningaid juhtusid, mida ei ole võimalik hõlpsasti kummassegi kategooriasse paigutada.
 Viimases, kolmandas osas keskendutakse jaapani päritolu saksa kirjanikule Yoko Tawadale, kelle teosed esindavad enesetõlke mõistmise eri võimalusi.