Performing and Reimagining White ‘Western’ Masculinity on the Baltic Screen / Valge „lääneliku“ mehelikkuse etendamine ja ümberkujutamine Balti kinoekraanil

Abstract

This article analyses two recent Baltic films, Jaak Kilmi’s The Dissidents (Sangarid, 2017, Estonia) and Romas Zabarauskas’s The Lawyer (Advokatas, 2020, Lithuania), which engage with migration, whiteness, white privilege and their intersection with gender and sexuality in countries that moved from ‘post-Soviet’, to becoming members of the European Union and realigning themselves with (Western) Europeanness. As this realignment often also comes with racial or colonial ideologies, these two films imagine different ways of navigating what this realignment might mean in the Baltic countries in the twenty-first century.
 Valge „lääneliku“ mehelikkuse etendamine ja ümberkujutamine Balti kinoekraanil
 
 Üks korduvaid troope Euroopa filmides migratsioonist on Ida-Euroopast pärit naisrändaja, kes koledast ja kriminaalsest Ida-Euroopast tulles otsib paremat elu Lääne- või Põhja-Euroopas, sattudes tihtipeale seksikaubanduse ohvriks. Balti filmides võib aga 2010. aastatel näha uusi migratsiooni kujutamise viise, eriti filmides, mis käsitlevad valgesust ja valget privileegi ning nende ristumist seksuaalsuse ja sooga nõukogudejärgsest perioodist edasi liikunud ühiskondades, mis Euroopa Liidu liikmeks saades end uuesti Lääne-Euroopa identiteediga sidusid. Artiklis analüüsitakse, kuidas kaks hiljutist filmi, Jaak Kilmi „Sangarid“ (2017, Eesti) ja Romas Zabarauskase „Advokatas“ („Advokaat“, 2020, Leedu) seda taaskohandumist kujutavad, keskendudes tegelastele, kes etendavad eri arusaamasid Lääne maskuliinsusest. Artikkel väidab, et mõlemas filmis on näha erisuguseid läänelikuks saamise mõjusid ja tagajärgi ning selle suhestumist soo ja valge privileegi tähendusega 21. sajandi Baltimaades.
 Artikkel lähtub postkolonialismi, valgesuse, rassi-, ja soouuringute kokkupuutepunktidest. Nagu Sara Ahmed väidab, on postkoloniaalses maailmas (kuhu ka Euroopa kuulub) läänelikkus ja tsiviliseeritus võrdunud valgesusega. See tähendab, et enesele teadmata või mitte, on valgetel inimestel Euroopas ja Põhja-Ameerikas kergem elada ning valgesuse normatiivsuse tõttu on neil seda privileegi tihtipeale raske märgata. Balti ühiskondades on valdaval kohal olnud arusaam, et rassismist või privileegist ei ole seal eriti mõtet rääkida, sest Balti inimesed on ise eri impeeriumide ning okupatsioonide all rõhutud olnud ja Balti rahvastiku enamus on olnud valge. Artikkel tugineb ajaloolisele uurimusele sellest, millist rolli mängis rass ja valgesuse tähtsustamine 20. sajandi alguse Euroopas ning iseseisvaks saanud Balti riikides ja kuidas oli oluline Lääne-Euroopa silmis „valgeks saada“, et täielikult Euroopasse kuuluda, ning pärast Nõukogude Liidu lagunemist sümboolselt uuesti valgeks saada, et võimalikult kiiresti Lääne-Euroopa kultuuriruumi naasta. See naasmine Läände tähendas samuti, nagu Aro Velmet ja teised on väitnud, neoliberaalse majandusmudeliga kaasneva heteroseksuaalse maskuliinse rahvusluse ideede järgimist, mis on Lääne-Euroopas ning USAs pikalt domineerinud, kuid viimaste aastakümnete jooksul mitmekesistunud.
 Artikkel analüüsib, kuidas „Sangarid“ ja „Advokaat“ erisugust filmikeelt kasutades kujutavad migratsiooni Ida-Euroopas ja seda läänelikuks/valgeks saamise ning eri laadi maskuliinsuste etendamisega seovad. Täpsemini öeldes uurivad filmid, kas ja kuidas Lääne ühiskondade muutunud arusaamad rassi ja soo küsimustes kanduvad üle Balti kultuuri. „Sangarite“ tegevus keskendub küll 1980. aastatel Nõukogude Eestist põgenenud kolme mehe seiklustele Rootsis, kuid filmi raamib neist ühe, Ralfi käik Rootsist nüüdisaegsesse Eestisse. Filmi viimane stseen näitab Ralfi tagasiteel Rootsi andmas oma käekella ühele pagulaslapsele, kes end laevas peidab. Artikli analüüs näitab, et komöödia, mis suuresti kujutab eestlastele tuttavaid naljakaid lugusid esimest korda Lääne toodete ja maailmaga kokkupuutumisest, parodeerib kahe meespeategelase kaudu nii Nõukogude Eesti mehelikkuse etendamist kui katseid etendada läänelikku mehelikkust. Samal ajal loob film Ralfi tegelaskuju kaudu pildi uuest läänelikust eesti mehest, kes sarnaselt levinud arusaamaga eestlastest kui „ideaalsetest pagulastest/sisserändajatest“ teise maailmasõja järgses Rootsis ehitab endale hea ja ausa elu ning on täielikult Läände vastu võetud. Tema helde žest filmi lõpus kinnistab seda arusaama ning eristab teda nimetutest pagulastest. „Advokaat“, mille tegevus toimub 2010. aastatel Leedus ja Serbias, kujutab omakorda Leedu meest, kes esindab samal ajal nii vähemust kui privilegeeritud gruppi Leedu ühiskonnast, süvenedes seega rohkem Balti privileegi ja valgesuse temaatikasse ning selle seotusse soo ja seksuaalsusega 21. sajandil. Filmi peategelane, rikas Leedu gei Marius tutvub sex cam-teenuse kaudu Serbias elava Süüria pagulase Aliga ning pärast temaga kohtumist Serbias püüab tal aidata Euroopa Liitu pääseda, mis pole aga legaalselt võimalik. Kasutades melodramaatilist vormi, teeb film ühelt poolt nähtavaks struktuurilisi probleeme, millega eriti tumedama nahavärviga pagulased Euroopas silmitsi seisavad. Samal ajal on film mitmeti eneseteadlik ja enesele osutav ning püüab lahendada vastuolu järjekordse pagulasi käsitleva filmi tegemise ja ohvritele, kangelastele ning „valge päästja“ tegelaskujule keskenduvate lugude ümbermõtestamise vahel. Sarnaselt „Sangaritega“ tõstab „Advokaat“ esiplaanile meestegelased, rõhutab maskuliinsuste etendamist ja uurib, mida valge privileeg Baltimaades tähendada võib. Erinevalt „Sangaritest“ kväärib „Advokaat“ balti mehe, kes on saanud läänelikuks/valgeks. Artikkel väidab, et selle kväärimisega pakub „Advokaat“ ühest küljest alternatiive heteroseksuaalsele maskuliinsele rahvuslusele Balti ühiskondades, Lääne-Euroopa lihtsustavale arusaamale Baltimaadest ja eriti sealsetest LGBTQ+ kogukondadest ning stereotüüpsetele filmidele pagulastest. Teisest küljest on filmi peategelane, jõukas valge Leedu gei ka mitmeti sarnane paljukasutatud „valge päästja“ tegelaskujuga Euroopa ja Põhja-Ameerika filmides ning loob vähemalt osaliselt pildi ka sellest, kuidas homonormatiivsus võib välja näha Balti ühiskondades, kus siiani domineerib homofoobia.
 Mõlemad filmid loovad lõppkokkuvõttes pildi Eesti või Leedu mehest, kes etendab uut arusaama Lääne maskuliinsusest ja kes saab mingil määral teadlikuks oma privileegist valge Euroopa Liidu kodanikuna. Kui Balti filmi ja kultuuri vaatepunktist on neid teemasid vähem käsitletud, väidab artikkel, et nende filmide lähem vaatlus toob esile Lääne kultuuriruumis esineva valgesuse kui normatiivse läänelikkuse jätkumise Balti ühiskondades ja enesekuvandis.