Õppekeele roll Eesti venekeelsete õpilaste etnokultuurilise identiteedi kujunemisel

Abstract

Artiklis analüüsitakse vene emakeelega abiturientide etnokultuurilise identiteedi kujunemist eri õppekeelte kontekstis. Etnokultuurilist identiteeti on artiklis mõistetud kompleksse sotsiaalpsühholoogise (Verkuyten, 2005) ja kommunikatiivse nähtusena (Luhmann, 2002). Empiirilise alusena on kasutatud kirjaliku võrguintervjuu meetodit. Valimi moodustavad eesti ja eesti-vene õppekeelega ning keelekümblust kasutavate koolide/klasside abituriendid (n = 14), kes on pärit Eesti eri piirkondadest (Tallinnast, Tartust, Ida-Virumaalt). Vastuseid otsitakse järgmistele uurimisküsimustele: 1) millised on noorte etnokultuurilised enesemääratlusviisid? 2) milline on õppekeele osa etnokultuuriliste enesemääratlusviiside kujunemisel? Analüüsis eristus kolm enesemääratlusviisi: kindel vene etnokultuuriline, ebakindel eesti-vene ning alternatiivne, ambivalentne identiteet. Analüüs näitab, et ei ametlik õppekeel ega ka õppekeelega rahulolu ei määra otseselt, kellena ja milliste tunnuste kaudu end määratletakse, küll aga võib kool toetada keele kui olulise identiteedi referentsi oskust ning õpilaste keelelise ja kultuurilise tõlkimise võimet. Summary

Lasteaiaõpetajate uskumused seoses laste üldoskuste arendamisega riikliku õppekava alusel: lisaseletus lasteaia koolistumise põhjustele

“…Selle asjaolu erinev mõju eri vanuses õpetajatele põhineb omakorda nähtusel, mida Goodson, Moore ja Hargreaves (2006) tähistavad sõnaühendiga õpetaja nostalgia ning mis tähendab, et õpe-tajate uskumused, hinnangud ja arusaamad, mis on seotud hiljem kogetuga, põhinevad nende noorusajal, sageli aastakümnete eest aset leidnud olukordadel ja omaks võetud uskumustel. Ehkki eesti ja vene õppekeelega lasteaedade õpetajate võrdlusuuringud õppekava-alaste uskumuste kohta puuduvad, on võrdlus nende gruppide vahel asjakohane ja huvitav hulga taasiseseisvumise järel vene õppekeelega haridusasutustes ilmnenud spetsiifiliste tegurite tõttu, millest olulisimad on olnud vene keele staatuse muutus ning venekeelse hariduse ebamäärane ja kindlusetu tulevik taasiseseisvunud Eestis (Asser, Pedastsaar, Trasberg, & Vassilchenko, 2002;Soll, Salvet, & Masso, 2014). Kokkuvõttes on õpetajate õppekava-alaste uskumuste uurimisel ja nende põhjal järelduste tegemisel tähtis arvestada vastajate taustategureid ja nendest tulenevaid või-malikke erisusi.…”