Multilingualism in the Estonian Translations of Baltic German Literature / Mitmekeelsusest baltisaksa kirjanduse eestikeelsetes tõlgetes

Abstract

The study discusses theoretical approaches to translations of literary multilingualism using examples from Estonian translations of Baltic German literature. The settings described in Baltic German literature are typically situated in the Baltic region, allowing the multilingualism in these texts to be interpreted as a sociolinguistic commentary on the period. The study employs terminology rooted in contact linguistics and sociolinguistics, enriched by concepts from literary and translation studies. The article presents various techniques through which translators address the challenge of conveying potentially colonial aspects of language usage in Baltic German historical fiction to contemporary Estonian readers.
 Mitmekeelsusest baltisaksa kirjanduse eestikeelsetes tõlgetes
 
 Käesolevas artiklis on vaatluse all mitmekeelsuse tõlkimise viisid baltisaksa kirjanduse eestikeelsetes tõlgetes. Mitmekeelsus kui kirjanduslik võte laiendab ühe keele seotud piire ja kasutab keelekontaktidest tulenevaid nähtusi (koodivahetus, koodivaheldus, tõlkelaenud jms) täiendavate tähenduskihtide loomiseks, olles seega enamat kui vaid reaalsete keelekontaktide peegeldus kirjanduses (Grutman 2006). Siiski ei seisa kirjanduslik mitmekeelsus lahus autori ühiskondlikust ja isiklikust taustast, mis pakub vajalikud ressursid mitmekeelsuse kujutamiseks, alustades autori keel(t)eoskusest ja lõpetades autori aegruumis valitsenud keelehierarhiatega. Mitmekeelsust sisaldava kirjandusteose tõlkimisel on seega oluline leida viisid, et kirjandusliku mitmekeelsuse kaudu edasi antud vihjed ja suhted tõlketeksti lugejale edasi anda.
 Artiklis vaatluse alla võetud baltisaksa kirjanduse puhul on oluline märkida, et tegelik ajalooline mitmekeelsus Balti regioonis, mida on nimetatud ka Balti ühiskonna „selgrooks“ (Plath 2012, 108), ei leidnud balti autorite poolt eriti sageli kajastamist (Wilpert 2005, 16). Autorite soov olla mõistetav saksakeelse kirjandusturu lugejate jaoks ja nende teatav kalduvus purismile tingisid Baltikumi rikka mitmekeelse keskkonna vaid summutatud kajastuse kirjanduses. Ent tänapäeval on eesti keelde tõlgitud baltisaksa kirjanduse lugeja eriti huvitatud just kultuuri- ja keelekontaktidest Baltimaades elanud eri rahvusest inimeste vahel ning olmelise maailma toimimise viisidest. Seepärast omandab kirjanduslik mitmekeelsus tänapäeva tõlkija ja lugeja jaoks erilise tähenduse. Baltisaksa kirjanduse mitmekeelsuse uurimisel on seni erilist tähelepanu pälvinud makarooniline luule (Kalda 2000; Aabrams 2007; Bender 2021), kus saksa, vene ja eesti keelega mängides luuakse liialdusi kasutades koomiline efekt. Viimase kümnendi jooksul on baltisaksa kirjanduse mitmekeelsust tõlgendatud valitsenud keelehierarhiate taustal (Undusk ja Lukas 2011) ja näidatud baltisaksa kirjanduse mitmekeelsuse eri tasandeid (Lukas 2020; Linno ja Lukas 2022). Lisaks on ilmunud ka käsitlusi, mis keskenduvad mitmekeelsuse funktsioonile ühes kirjandustekstis (Jänes jt 2020) või mälestustekstis (Saagpakk ja Saar 2021). Reet Benderilt (2021) pärineb värskeim diakrooniline vaade kohalikule baltisaksa keelele.
 Kasutatud terminoloogia vaatenurgast seab käesolev artikkel eesmärgiks luua ülevaate kirjandusliku mitmekeelsuse kirjeldamisel kasutatavatest terminitest (Delabastita 1993; Torop 1995; Grutman 2006; Dembeck 2017) ning rikastada valdkonda sotsiolingvistikas ja kontaktlingvistikas kasutatavate terminitega (Myusken 2000; Backus 2015). Kuigi kirjandusteos ei ole reaalse keelekasutuse täielik reproduktsioon, rajaneb kirjandusteose mitmekeelsus sellegipoolest reaalselt esineval mitmekeelsusel. Seega ei ole autorite arvates õigustatud eraldi terminoloogia loomine, vaid pigem vastupidi: tuleb toetuda sotsio- ja kontaktlingvistikas väljatöötatud terminoloogiale, et seostada kirjanduslik mitmekeelsus tegeliku mitmekeelsusega. Artikkel süstematiseerib eri tekstidest ja nende tõlgetest toodud näited Delabastita (1993) pakutud ja Toropi (1995) lahtiseletatud tüpoloogia alusel, näidates nende avaldumisvorme baltisaksa kirjanduse tõlgetes. Mainitud tüpoloogia annab ülevaate võtetest (nt lisamine, kustutamine, säilitamine vms) ning seletab, kuidas tõlge toimib teksti, teose ja kultuuri tasandil.
 Artiklis tuuakse tõlkenäiteid neljast baltisaksa teosest, kõigi puhul ületab avaldamise ja tõlkimise vaheline aeg poolt sajandit, mis tähendab, et tõlkijad elavad hoopis teistsuguses Balti aegruumis kui tõlgitavad autorid. Estofiili Georg Julius von Schultzi (1808–1875) postuumselt avaldatud „Baltisaksa idealisti kirjad emale“ („Briefe eines baltischen Idealisten an seine Mutter“, 1934) ilmus 2004 eesti keeles Ilmar Vene tõlkes. Teiseks tekstiks on Monika Hunniuse (1858–1934) lapsepõlvemälestuste raamat „Mein Onkel Hermann“ (1921), mis ilmus eesti keeles 2000. aastal Pille Toompere tõlkes. Toomperelt pärineb ka järgmine artiklis kasutatud tekst, 2001 ilmunud „Kallis Renata“, Else Hueck-Dehio (1897–1876) sõjajärgsel Saksamaal väga suure menu saavutanud „Liebe Renata“ (1955) tõlge. Viimaseks kasutatud teoseks oli Edzard Schaperi (1908–1984) 1905. aasta sündmustele keskenduv romaan „Der Henker“ (1940), mille eestikeelse tõlke „Timukas“ (1940) autoriks on Katrin Kaugver.
 Valitud tekstide alusel näitame, et mitmekeelsuse tõlkimist, eriti juhtudel, kui tõlgitav tekst kasutab sihtkeelt, võib lugeda kui sotsiolingvistilist kommentaari vastavale perioodile (Delabastita ja Grutman 2005, 14). Toetudes Delabastita ja Toropi pakutud tüpoloogiale, analüüsib artikkel viise, kuidas tõlkijad lahendavad (koloniaal)ajaloolisi küsimusi eri keelte staatusest Baltikumis, mis on baltisaksa kirjanduses esineva mitmekeelsuse üks kandev aspekt. Artikkel näitab, et keelekontaktide kajatamine kirjanduses annab teavet keelehierarhiatest, keele sümboolsest väärtusest ning ka keelekasutusest. Analüüsitud tekstides esineva mitmekeelsuse eesmärgiks on enamasti teatav eksotiseeriv efekt, mille loomiseks kasutati saksakeelse kirjandusruumi lugejate jaoks võõrast Baltikumi eesti-saksa-vene mitmekeelsust. Keelekontaktidest torkavad enim silma leksikaalsed laenud ja koodivahetus, ent esineb ka fonoloogilise keelekontakti markeerimist (aktsent). Üksikud sõnad ja standardist hälbiva häälduse esitamine võimaldavad efektiivselt näidata teisesust, ilma et lugeja peaks täielikult keelekonteksti tundma. Eesti tõlgete lugejale on aga väga oluline, et keelekontaktide esitamise viisid kaduma ei läheks, seega on näiteks ka baltitsismide edastamine ning vigaselt esitatud eesti keel lugejale väärtuslik info. Tõlkijate jaoks on seega lihtsamad need juhtumid, kus mitmekeelsus puudutab surnud keeli, nagu ladina keel, või mõnd kolmandat keelt, millel ei ole täna märkimisväärset aktiivset kõnelejaskonda Eestis, nagu itaalia või prantsuse keel. Neil puhkudel on võimalik tekstides esinev mitmekeelsus tõlkesse üle kanda. Eesti ja vene keele ilmingute tõlkimine on aga märksa keerulisem ülesanne. Artiklis näidatakse, missuguseid võtteid tõlkijad selleks kasutavad, alates koodivahetusest, tekstisisestest kommentaaridest kuni tõlkija metatekstiliste märkusteni.