Ühe keele kirjeldus peab muu hulgas sisaldama n-ö juhtelemente, millega kõneleja suunab adressaati mingit lausungit tõlgendama: kas lausungiga esitatud informatsioon on vaieldav või mitte, kas kõneleja usub või kahtleb, et see on tõde, ja kas ta arvestab sellega, et adressaat toetab seda informatsiooni või mitte, nii et ta pigem pakub informatsiooni kinnitamiseks või tagasi lükkamiseks. Sellise funktsiooniga elemendid esinevad eri keeltes ning on sageli partiklid. Näiteks on see funktsioon välja toodud komi partiklitel, "mis näitavad, kuidas kõneleja läheneb sõnumi sisule, mil määral ta võtab selle sisu eest vastutuse, mil määral nõustub sellega jne" (Bubrih 1949: 194, nt taj 'ilmselt' , öd 'ju, siiski' või kvotatiivpartiklid pö 'tema/ nende järgi' ja miśa 'minu järgi'). Samuti saksa modaalpartiklitel (sks Modalpartikeln, nt ja 'ju' , doch 'ikka' , wohl 'küll' jm), mis väljendavad "kõneleja subjektiivset hinnangut suhtlus situatsiooni teatud elementide suhtes. Sellesse situatsiooni kuuluvad kuulaja tead mised ja soovid, varem öeldu või tehtuga seostamise viis, kõneleja arvamused ja eelistused. " (Burkhardt 1994: 133) Põhimõtteliselt ei pruugi sellised juhtelemendid moodustada koherentset rühma, aga modaalpartikleid, nagu ee ju, ikka, sks ja, doch, vn ведь, же ('ju, eks ole, ikka, ehkki') jt, on üldiselt uuritud, lähtudes kontseptsioonist, et neil on semantilised ja süntaktilised omadused, mis lubavad näha neid koherentse rühmana (vt nt Kärk 2014; Bross 2012; Panov 2020; Forker 2020 jpt).Modaalpartiklid pole ainukesed diskursusepartiklite esindajad (vt Hennoste 2000; Zimmermann 2011; Valdmets 2013 jpt) ning piiri tõmbamine nende ja muude operaatorite, nagu konnektiivide, tekstipartiklite ja piiripartiklite, vahele ei ole alati selge. Modaalpartiklid on vastandatud lausepartiklitele (ingl sentence particles, ka diskursusemarkerid, ingl discourse markers, vene traditsioonis sissejuhatavad sõnad, vn вводные слова). Viimased paiknevad lause algusosas, modaalpartiklid aga esinevad lause sees -vrd nt Peter Aueri ja Yael Maschleri (2016: 5) kokkuvõtet: " [ ---] prototüüpseks diskursusemarkeriks peetakse elementi, mis ilmub selgelt väljaspool lauset ja toimib metakeeleliselt tekstiliste või inimestevaheliste asjade suhtes. Seevastu lause sees (nagu mõne germaani, nt saksa keele lause keskväljal) esinevat elementi, mis toimib kõneleja ja teksti ja/või kuulaja suhetes metakeeleliselt, peetakse prototüüpseks modaalpartikliks. " Artiklis kasutan terminit diskursusepartikkel laiemas tähenduses, neutraalse mõistena, mis ei sõltu mõne üksiku keele grammatikatraditsioonist nagu nimetus modaalpartikkel.