Livonian in the linguistic landscape

Abstract

In the context of endangered languages, the linguistic landscape is viewed as an effective way of expressing the symbolic value of a language and enhancing language awareness. It is an area where Livonian has been present only sporadically and with the activity of community members, their supporters, and local institutions over time. This article describes the path of Livonian to a more pronounced presence in the linguistic landscape and its possible significance in the language revitalisation process. This article also describes the laws defining the status and use of Livonian in the public space in Latvia as well as Livonian language practice, including a historical overview of the presence of Livonian in the linguistic landscape. This article also identifies the path for the inclusion of Livonian on official road signs, touching upon the formal and substantive arguments of institutions as well as providing insight into the necessity for the use of Livonian in the public space and the role of the linguistic landscape as a significant input both for language awareness in the community and for the strengthening of understanding of the benefits of multilingualism and multiculturalism in the general public.
 Kokkuvõte. Valts Ernšteits, Gunta Kļava: Liivi keele koht keelemaastikul. Ohustatud keelte kontekstis peetakse keelemaastikku efektiivseks keele sümboolse väärtuse väljendamise ja keeleteadlikkuse edendamise vahendiks. See on ala, milles liivi keel esineb sporaadiliselt ja seda enamasti kogukonna, selle toetajate ja kohalike institutsioonide vahendusel. Artikkel käsitleb liivi keele teekonda suurema nähtavuse suunas keelemaastikul ja keelemaastiku võimalikku rolli keele taaselustamise protsessis. Samuti esitleb artikkel õigusakte, mis määratlevad liivi keele staatust ja selle kasutust avalikus ruumis, ning nende rakendamist, lisaks esitades ka ajaloolise ülevaate liivi keele esinemisest keelemaastikul. Artikkel vaatleb samuti pürgimusi kasutada liivi keelt ametlikel liiklusmärkidel ning riigiasutuste formaalseid ja sisulisi vastuargumente sellele initsiatiivile. Samuti toob artikkel üldisemalt esile liivi keele kasutamise vajadust avalikus ruumis, keelemaastiku olulist rolli keeleteadlikkuse edendamisel liivi kogukonnas ning mitmekeelsuse ja kultuurilise mitmekesisuse tähtsusest arusaamisel ühiskonnas.
 Kubbõvõttõks. Gunta Kļava, Valts Ernšteits: Līvõ kīel kūož kīel mōnists. Ädāstõd kīeld kontekstõs kīel mōnist võib vȱlda kīel simbōliz vǟrtõks ulznägțimiz ja kīel tǟdõlpanmiz kazāntimiz vaindõks. Se um arā, missõs līvõ kēļ um nǟdõb set sporādliz vīțõ ja amā jemīņ kubgõn, sīe tigtijizt ja pāikalizt institūtsijd abkõks. Kēra nīžõb iļ līvõ kīel riek, laz se vȯlkõ jo jemīņ nǟdõb kīel mōnists, ja kīel mōnist kūož kīel virgtimizõs. Nei īž kēra võtāb īdõkubbõ pandõkši, missõs um kēraltõd līvõ kīel status ja sīe kȭlbatimi immõrgouțs, nīžõb iļ sīe, kui ne pandõkst strōdõbõd, ja tǟmikšõb ka istōriliz iļvaņtlõks iļ sīe, kui līvõ kēļ um vȯnd nǟdõb kīel mōnists. Kēras sōbõd vaņtõltõd ka kōļimizt kȭlbatõ līvõ kīel kuožvīțõd pǟl ja vald institūtsijd argumentõd seļļiz īrgandõks vastõ. Nei īž se kēra nīžõb iļ sīe, mikšpierāst līvõ kīeldõ vȯlks kȭlbatõmõst immõrgouțs, iļ kīel mōnist tǟntõks, nustõs kīel vǟrtõkst līvõd kubgõns, ja setmiņkēļit ja kultūr setmiņpūolit tǟntõkst mūoštamiz pierāst kubgõns.