Kus tegijaid, seal nägijaid? Akadeemilise prokrastineerimise õpetajapoolse märkamise seosed õpilaste individuaalsete erinevustega

Abstract

AnnotatsioonAlgkoolist põhikooli liikudes muutub õpitav keerulisemaks ja abstraktsemaks. Õpilaste eneseregulatsioonioskus ja selle arengu toetamine on seetõttu vaielda matult olulised. Üks teadaolev eneseregulatsiooniprobleem on õpikohustuste täitmise edasilükkamine ehk akadeemiline prokrastineerimine. Prokrastinee rimiskäitumine võib välja kujuneda juba põhikoolis, kuid jääda õpetajatele see juures märkamata. Siinses uurimuses võrdlesime 8. klasside õpilaste (N = 551) hinnanguid oma prokrastineerimiskäitumisele kolme aineõpetaja (N = 118) hinnangutega. Leidsime, et õpilaste ja õpetajate hinnangud ei lange alati kokku ning õpetajad näevad prokrastineerijatena pigem vähem võimekaid õpilasi, olene mata sellest, kas õpilane ise peab end prokrastineerijaks või mitte. Samuti tõid õpetajad prokrastineerijatena esile pigem keskmisest ekstravertsemaid lapsi. Et uurida, kas õpetaja vaatevälja jäämiseks on olulisemad pigem õpilaste isiksuse omadused või vaimne võimekus, pöörasime eraldi tähelepanu neile õpilastele, kes on endi sõnul sagedased prokrastineerijad. Leidsime, et mida võimekam on õpilane olnud juba algklassides ning mida introvertsem 7. klassis, seda väiksem on tõenäosus, et õpetajad tema prokrastineerimiskalduvust 8. klassis märkavad. Tulemused lubavad järeldada, et õpetajatel on raske tuvastada võimekamate ja introvertsemate õpilaste eneseregulatsiooniprobleeme. Õpetajad peaksid peale ainealaste õpitulemuste hindamise pöörama kindlasti tähelepanu ka õpilaste õpioskuste süstemaatilisele hindamisele.Võtmesõnad: akadeemiline prokrastineerimine, õpioskused, õpetajate hinnangud õpioskustele, vaimne võimekus, isiksus

Developing students’ learning strategies with the support of the intervention programme and involving parents

“…Aus jt (2014) toovad välja, et vastupidiselt ootustele jäävad varastes kooliastmetes sageli vajalikud õpioskused kujunemata, sest õpitu on lihtne, jääb õpilastele kergesti meelde ning teadlikke oskusi õppimiseks ei kujune. Hiljem jäävad õpilased seetõttu pidevalt hätta aja planeerimisega ning käegalöömine ja pingutusele allaandmine on kerged tekkima (Aus et al, 2014).…”