Druže Tito, Sveti Rilski. Insights into Contemporary Pilgrimage Tradition

Abstract

Teesid: Eestis on hakatud taastama 16. sajandi usuvahetuse käigus hävinud katoliku ja 20. sajandil hääbunud õigeusukloostreid. Erinevate institutsioonide ja isikute eestvõtmisel on alustatud ka palverändude ennistamist: organiseeritud palverännakute kõrval on varasemaid loodus-ja kultuurimarsruute korratud palverännaku nime all. Usuturismi kõrval eksisteerib katkematult püsinud palverännakute traditsioon nii Kuremäe kui ka Petseri õigeusu kloostrisse. Kuhu paigutuvad Eesti taastamis-ja uusloomingulised katsed teistes postsovetlikes riikides toimuva taustal? Iseloomustame artiklis olemuslikult erinevaid palverän-nakute sihtpunkte Bulgaarias ja Sloveenias: taasäratatud usueluga Svete Gore Sloveenias, läbi kesk-ja uusaja usulise järjepidevuse ja rahvusliku identiteedi kantsina toiminud Rila Ivani (Joanni) klooster ja kabel ning iidvana kultuuri-ja usukeskus Momtšilovtsi küla Bulgaarias. Viimane esindab oma sakraalehitistega isikliku usutunnetuse väljendusi, mille pinnalt arendatakse turismist, eriti religiooniturismist elatuvat külakeskkonda. Uusimat kihistust, nn sekulaarset palverännakupaika, mille tähistamisviisidesse on lisandunud festivali jooni, esindab Kumrovec Horvaatias -endise Jugoslaavia presidendi Josip Broz Tito sünnikodu riigijuhi monumendiga. Märksõnad

Sakraalsed paigad – rännakute ja palverändude sihtkohad

“…See kehtib ühtviisi kristlike ja moslemi pühamute suhtes ja on levinud samuti mujal Euroopas. Näiteks Eesti palverännakute taastamisel on märkimisväärne osa ilmikutel ja ilmalikel organisatsionidel, aga ka konfessioonide liikmetel, kelle usupraktikasse palverännakud pole varem kuulunud (Kõiva & Kuperjanov 2013). Kahtlemata on ka kirik hakanud võtma aktiivsemat rolli, millele osutavad infrastruktuuride uuendamised, noortele pühakirja õpetamine ja palju muud usuelu küljed.…”